Hommikul argates nägin köögitahvlil: “Dear Hannes. You do not have to wait for me. I will go to the office by myself by the map that Lluc drew me.”
Olin kontoris kümnepaiku ja kella ühe ajal hakkasid inimesed huvi tundma, et kuskohas Taiwan on? Ma pakkusin, et maitea, ilmselt magab peale 25 tunnist seiklemist lennukitega. Taiwan ilmutas ennast umbes tunni pärast ilmudes koos kahe teise taivaniga meie kohvilauda. Ja ma pean ausalt ütlema, et ehmatasin natukene ära, sest minu ees seisis Edgar Valteri joonistatud poku. Pilusilmadega.
Terve kohvilaud sattus elevusse, itaallased langesid huuli niisutades kaela ja musitasid poku kollakaid põski, sakslased ajasid selja sirgu ja olid viisakad. Ja teatasid, et ohtul kella üheksast on nede juures Taiwanite welcome party!!
Ohtul olin üks viimaseid kontorist lahkujaid ja võtsin ette oma harjumusparase marsruudi koju. Möödudes kerjavatest lihaselistest araabia immigrantidest Pl.Catalunyal, parvest sandaalides ja liibuvates trussik-pükstes vene turistidest, central parki tuvitädist, kes kamaluga teri laiali loopis jne. ühesonaga the usual stuff siinse rahvaste paabeli kõikide esindajatega ka. alati rõõmsalt kudistavate Aasia turistidega. Kusagil umbes poole tee peal (mul on koju jalgsi 25 minutit kõndida) sattusin järgmise asiaatide hordi peale. üks tüdruk istus pingi peal ja lappas segaduses elutoa vaiba suurust kaarti. Kolm sekundit ja viis meetrit eemal taipasin järsku, et oodoot, see oli ju minu uus korterinaaber! Motlesin, et ahjah, no lasta istub seal. Ilmselt teeb turisti ja las ta siis teeb. Ja ma ei viitsi väga sotsialiseeruda ka hetkel.
Olin 10 minuti parast kodus, eelmise öö hullustest surmväsinud ja keerasin ennast magama. Omast arust panin kella 8ks ka äratuskella. Aga 11st niiskel hobeniidi padjal ärgates sain aru, kui magusalt ma uinumist ootasin. Samuti ka sellest, et kell ei helisenud. Saatsin Illariale vabandava sõnumi ja läksin hambaid pesema. 10 minuti pärast kuuldus lukuaugust krõbinat ja Taiwan tuli koju. Vabandasin ta ees hirmsasti, et ta peole ei jõudnud ja et ma jäin nii magama, et kell ei äratanud jne. Ja et kuidas pidu juba nii vara lõppes ja kas oli ka tore? Tema naeratas viisakalt ja ütles “yes”
Kaks päeva hiljem sain teada, et Taiwan ei jõudnuki oma peole vaid hulkus kuus tundi nuttes naabertänavatel ringi, sest oli koduteel ära eksinud. Kasu ei olnud ka vaibasuurusest kaardist, sest apparently ei teadnud ta oma uut aadressi. Ma ei teagi, kuidas ta lõpuks koju joudis. Kõndis vist kõik Barca tanavad läbi...
Ja ma parem ei mõtle sellele, kuidas ta hommikul kontorisse sai.
